Õmblused mis hoiavad digiriiki tugevalt koos

Tipptasemel tehnoloogiad laiendavad alati võimaluste piire. Nad üllatavad ja inspireerivad meid pidevalt. Alles hiljuti kuulasin Trevor Noah' podcasti Microsofti presidendi Brad Smithiga, kes nimetas tehisaru ja LLM- i(large language models, inglise keeles) uudishimu rahuldamise vahendiks.  Olen temaga nõus, sel on potentsiaali lahendada paljusid probleeme ja teha otsustava kriitilise mõtlemise korral inimkond tegelikult kõikvõimsaks. Meie kujutlusvõimele ja oskustele pole piire.

Samal ajal olen püüdnud lahti mõtestada uute tehnoloogiate võimalusi ja mõju valitsemisele ja õigusriigi põhimõtetele. Kas ja kuidas tuleb valitsus nendega kaasa? Millega ja kui kiiresti saab ja peab see üldse kaasa minema? Kuidas võtta vastu tehnoloogia pakutavat ja millal seda mitte teha? Ilmselgelt ei ole sellele lihtsat vastust - ja põhimõtteliselt on see meie endi otsustada.

Mis tahes digitaalset või post-digitaalset valitsust ja ühiskonda kujundavad meie demokraatlikud protsessid ja institutsioonid: ühiskondlike küsimuste arutamine ja otsustamine tähendab tänapäeval digitaalse ühiskonna kujundamist. Kaasaegne valitsus peab paratamatult olema digitaalne, et jõuda oma inimesteni, pakkuda teenuseid, hüvesid, turvalisust ja võimaldada neil areneda teatud reeglitele tuginevas ühiskonnas.

Detsentraliseerimine ja tsentraliseerimine

Alates sellest ajast, kui ma esimest korda vahetusüliõpilasena Eestis käisin, on mind paelunud see, kuidas Eesti riikidele iseloomulikku ajalooliselt kasvanud killustatust käsitleb - avaliku sektori asutused peavad oma avalike ülesannete täitmisel tegema tehnilistel standarditel põhinevat koostööd. Minu arvates on detsentraliseeritud andmevahetuskihi kontseptuaalne raamistik 21. sajandi keskne leiutis, sest see hõlbustab koostööd hästi ja sisuliselt määratletud valdkondade vahel.

Tehisaru on top 1 märksõna, kõikjal. Tajun siinkohal riski, et soov uuendustega kaasas käia või uut visiooni luua, võib kaasa tuua põhjendamatu soovi heita kõrvale end juba tõestanud ja keerukas kontseptsioon. Seda isegi juhul kui selleks puudub otsene tehniline kiireloomuline vajadus või põhjus.

Majanduse paigalseisu ja eelarvepiirangute ajal on veelgi olulisem keskenduda ja kasutada olemasolevaid vahendeid võimalikult tõhusalt. Tõhusus on väga mitmemõõtmeline - kuidas need ressursid toetavad oodatavaid tulemusi konkreetsetes poliitilistes tegevusvaldkondades? Kuidas kulutatud rahalised vahendid toovad endaga kaasa kasu ühiskonnale, majandusele ja riigi julgeolekule? Kas kulutused uuenduslikele toodetele ja teenustele annavad tegelikult ka piisavalt lisaväärtust, mitte ainult eelarveridadel, vaid ka mujal. Näiteks, konkurentsivõimelisema erasektorina, kvaliteetsema avaliku arutelu, parem hariduse, või jätkusuutliku ja õiglasema ühiskonnana.

(Digitaalse) poliitikakujundamise üha kasvav keerukus

Poliitikakujundamine ja avalik haldus on 21. sajandil muutunud uskumatult keeruliseks. Valitsused on avatud uuenduste, kriiside, avaliku arvamuse ja oma tegevuskava elluviimise välisele survele. Valitsused peavad olema nii teejuhid kui ka stabiilsuse tagajad. Vähemalt tuleb säilitada status quo, samas kui teatud lubadused nõuavad konkreetseid ja nähtavaid meetmeid ja tulemusi. Kõike seda silmas pidades olen püüdnud välja tuua rea tegureid, mis minu arvates kujundavad oluliselt 21. sajandi digitaalse valitsemise teekaarti. Kindlasti on see nimekiri ebatäielik - võite seda julgelt täiendada, nii nagu ma palusin seda teha ka ühel tuntud LLMil.

Mida on näha sellel joonisel? Kõigepealt on seal hulgaliselt küsimusi, millega tuleb arvestada ja milles orienteeruda. Teiseks, kõik muutujad on omakorda pidevas muutumises ehk teisisõnu peab valitsus omakorda sellest lähtuvalt prioriteete muutma.

Prioriteedid ja pühendumine aitavad teha järgmise (järk-järgulise) arenguhüppe

Miks ma sellest räägin - prioriteetide seadmine ja pühendumine on digitaalses valitsemises edu pandiks, kõike ei saa korraga teha. Läbimõtlemine on võtmetähtsusega, et teha kindlaks, mida on võimalik teha: milline on valitsuse või riigiasutuse tegevuskava ja kuidas saavad digitaalsed vahendid ja teenused aidata seda ellu viia?

Selleks, et neid rakendada, on vaja teatavat agiilsust. Digiriigis saab edu saavutada ainult järk-järgult, sõltumata sellest, millisel tasandil parasjagu ollakse. Võib juhtuda, et üks projekt on märkimisväärse mõjuga ja kiirendab digitransformatsiooni oluliselt. Samuti võib nende muudatustega iseseisvalt, osakonnana või asutusena, toimetulek olla väga raske. Sellistes olukordades on usaldusväärsed, kogenud ja uuenduslikud partnerid võtmetähtsusega, olgu need siis avalikus või erasektoris.

Lõpetuseks tsiteerin Richard Pope'i, ühte Suurbritannia valitsuse digitaliseerimise eestvedajatest.

Lõpuks on demokraatlikule ühiskonnale iseloomulik, et avalikud teenused ei tööta LIHTSALT. Kui demokraatia on valitsemine selgituste kaudu, siis peavad digiteenused olema kujundatud nii, et nende teenuste kasutajatele selgitatakse midagi valitsuse toimimisest. Seega peaks kasutajal olema alati võimalik aru saada, millise valitsuse osaga ta suhtleb, leida see konkreetne seadus, mis on seotud tema poolt kasutatava teenusega, ja teha kindlaks, kuidas ta saab juurdepääsu oma õigustele. Nad peaksid saama seda teha teenuse kasutamise kohas, isegi kui see muudab kavandamise veidi vähem lihtsaks. Niitideta õmbluste asemel peaksime püüdlema hästi defineeritud õmbluste poole, mis toovad esile digitaalsete teenuste õigusliku aluse (allikas: User centred design and the rule of law - Richard Pope).

Pope'i avalduses on väga selgelt väljendatud vajadus hästi integreeritud haldusvaldkondade järele, et pakkuda meeldivat kasutajakogemust, mis peab silmas ka kõige selle tähtsust, mis on pealispinna all: kuidas me lepime oma ühiskonna kujundamises ja valitsemises kokku. Läbipaistvus, aruandekohustus ning riigi ja selle elanike vaheline suhtlus on kahesuunaline: olen veendunud, et mida rohkem on valitsuse teenuste kasutajaid ehk kodanikud kaasatud aruteludesse arenguprioriteetide üle, seda tugevamale ühisele vundamendile ehitatakse kogu digiriik ja ühiskond.