Töötleva tööstuse ning info- ja kommunikatsioonitööstuse vahelisel koostööl on määrav tähtsus efektiivsele majandamisele ning rahvusvahelisele konkurentsivõimelisusele. Eesti on väike ja kallis ning see trend on ajas kasvanud, kirjutab Andres Birnbaum.
CGI grupp, kuhu kuulub ka Eesti filiaal CGI Eesti, tegutseb kokku 40 riigis ja näeme igal aastal uuenevatest andmetest, mis on tarkvaraarendajate tunnitasud nende 40 riigi tööturul. Peab nentima, et ühikuhinna kasv Eestis on pikka aega olnud üks kõrgemaid. Oleme selle näitaja poolest ees mitmetest Kesk-Euroopa ja Lõuna-Euroopa riikidest. Isegi Soomega võrreldes ei ole vahe tähelepanuväärne.
Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) sektori töötajatel on läinud väga hästi, Eestis on sektori palgataseme suhe ülejäänud tööstusesse oluliselt suurem kui mujal riikides. Üks selle põhjustest on kindlasti ka pidev puudus IT-spetsialistidest, mis terava konkurentsi tingimustes on hoogsalt kergitanud IT-sektori palkasid.
See tähendab aga seda, et IT-arenduste sisseostmine kohalikelt Eesti tööstusettevõtetelt on suhteliselt kallim kui konkurentidelt välismaal. Ent mitte ainult erasektorile ei käi IT-arenduste ostmine üle jõu. Infotehnoloogia on ka riigisektori jaoks Eesti tingimustes muutunud väga kulukaks.
Investeeringud Eesti idudesse on soosinud palgarallit
Eesti digiriigi kuvand ja head ajad globaalses majanduses on aidanud tuua info- ja kommunikatsioonitööstuse sektorisse kuuluvatesse iduettevõtetesse märkimisväärse hulga investeeringuid. Sellel on kindlasti palju plusse, aga tekitanud ka hulga kõrvalnähte.
Esiteks on see kindlasti tekitanud palgaralli, investeering on olnud tarvis suunata tootmisse kiirelt ja tootmisjõu taga on IKT-sektoris enamasti tarkvaraarendajad. Investeeringute toel on tekitatud uusi ettevõtteid ja arendatud uusi tooteid, kuid paljud start-upid pole suutnud saada isemajandavaks, sõltutakse järgmistest investeeringutest.
Nüüd, mil investeeringute hulk väheneb, tekitab see kindlasti olukorra, kus turg sõelub elujõulisemad välja.
Olles sektoriga seotud pikemat aega, toon välja veel ühe tähelepaneku. Kümme ja enam aastat tagasi oli paljudel juhtudel nii riigi- kui ka erasektoris odavam arendada asju nullist, võrdluseks võtta mõni valmistoode ja seda vajadustele vastavaks kohandada.
Nüüd, aastaid hiljem on meie tööjõukulude kasv IT-sektoris – ning teiselt poolt oluliselt suurem hulk kõrgetasemelisi valmislahendusi turul – viinud selleni, et otstarbekam ja kuluefektiivsem on leida platvorm või valmistoode, mida kohandada.
Eesti kui digiriigi kuvand on väga hea ja üldiselt seostatakse Eestit kui eesrindlikku digiriiki, mis just riigi tasandil on suutnud asjad toimima saada nii, et kodanikel ja ettevõtetel on digitaalne asjaajamine oluliselt lihtsam.
Sellest unistavad teisedki riigid, mis astuvad selleks oma samme. Selle kuvandi peamiseks väljundiks ongi usaldusliku pinnase loomine. E-riiki kui tehnoloogilist lahendust ennast on keeruline müüa, sest iga riik on unikaalne ja Eestist oluliselt erinev. Tihti saame eesmärgistada ja konsulteerida ning meid kuulatakse ära ja päris tihti tehakse seejärel projekte oma kohalike jõududega, kellel on oluliselt parem ülevaade olemasolevast olukorrast ja tehnilisest pildist.
Päris palju üritame siin Eestis IT osas vaadata ka Lähis-Ida ja Aafrika suunas, kuid minu meelest esineb paljudel puhkudel sarnane efekt, et meid küll kuulatakse ära, aga reaalse projektini jõudmine on keeruline. Kultuuriliselt ei ole neil kuigi suurt ühisosa lääneliku väärtusruumiga (kuhu meie riigina ikkagi selgelt kuulume) ning jällegi võidakse meid kasutada inspireeriva näitena. Paraku tehakse reaalne töö ära oma kohalike jõududega, kelle tunnihind võib olla märksa madalam.
Eestis on palgad tõusnud kiiresti ka tööstuses. Nii IKT kui ka tööstus seisavad silmitsi sellega, et madalamad tööjõukulud ei tekita enam konkurentsieelist, vähemasti mitte enam sellises mahus nagu vanasti. Paraku ei saa kindel olla, et meie tootlikkuse kasv on tulnud samas taktis järele. Pigem on siin arenguruumi.
Konkurentsis püsimiseks peab suutma pakkuda parimat hinna- ja kvaliteedi suhet ning see tähendab ümber orienteerumist uutele turusegmentidele, mis otsivad kvaliteeti. See kliendisegment võib olla aga pigem väiksem ning seega näiteks Skandinaavia turgudel tegutsevad pigem kohalikud ettevõtted. Nendega konkureerimine ei ole lihtne, sest nende taga on tugevad kaubamärgid.
Töötlev tööstus vajab info- ja kommunikatsioonitööstuse tuge
Eesti tööstus vajab IKT-sektori tuge, et tõsta oma tootlikkust. Välismaalt tööjõu sisse toomine täidab vaid osa august ja lühiajaliselt.
Eesti tööstus vajab IKT-sektori tuge, et tõsta oma tootlikkust. Efektiivsuse kasvuks on vaja kvalifikatsiooni tõsta kõigil tasanditel. IT-lahendused aitaksid optimeerida paljusid töölõike.
Lisaks tuleb panustada ka töötajate digitaalsete oskuste kasvu. Isegi tavatöötajale esitatavad tehnoloogia ja erinevate digitaalsete seadmete kasutamise ning seadistamise nõuded kasvavad. See tähendab, et ka meie haridussüsteem peab looma soodsa pinnase, et tehnoloogia rakendamise oskused ei jääks vaid informaatikute pärusmaaks.
Ka IT-sektor peab oma konkurentsivõime nimel tegema tihedamat koostööd tööstuse ja teiste sektoritega. Programmeerija, kes oskab edukalt nullisid ja ühtesid ritta panna, ei ole pikas perspektiivis piisavalt tootlik.
Tehisintellekt võtab juba praegu üha enam programmeerijate tööd üle. Selleks, et masin inimest ei asendaks, peab oskama ise selle masinaga ümber käia nii, et inimese ja masina sümbioosis saavutatakse tootlikkus, mida inimene ega masin suuda üksi saavutada. See nõuab IT-inimestelt tulevikus ka suuremat loomingulisust, ennekõike arusaama kontekstist ja valdkonnast, mille heaks neid lahendusi välja töötatakse.
Nii muutuvadki IT-sektori jaoks oluliseks valdkonnateadmisega inimesed, kes saavad aru tööstusettevõtete toimimisest, olemasolevatest probleemidest ja infotehnoloogiliste lahenduste vajadustest. Selline väärtuslik sisend muudaks ka IT-ettevõtte loodud toote märksa konkurentsivõimelisemaks.
CGI Eesti tegevjuhi Andres Birnbaumi arvamusartikkel ilmus ERR arvamusküljel 11. veebruaril.
